Põlvamaa LPÜ AASTA PERE 2013

pere 174

Täna oleme tulnud oma mikrofonidega siia, Eestimaa kagunurka - Põlvamaale.  Siin küngaste ja metsade vahel elab juba mitmendat sajandit Põlvamaa-Vanake, kelle käest tulimegi uurima kuidas läheb Põlvamaal?

Vanakesel on kaugete külaliste üle hea meel ja varjulisse aianurka on juba kaetud laud kaneelisaiade ja omatehtud mõduga. Põlvamaa- Vanake on väga tagasihoidliku loomuga, ega soovi suurt tähelepanu. “Ah, mis nüüd minust,” rehmab ta käega. Pikapeale aga saab Vanake jutuotsa kätte ja nii kuulemegi tema mõtteid minevikust, olevikust ja tulevikust.

Intervjueerija (I): Põlvamaa-Vanake, oled kogu oma elu siinkandis elanud, et sinu käest on kõige õigem küsida: kuidas siis elatakse Põlvamaal?

Põlvamaa-Vanake (PV): Eks ole muidugi elatud ka siin ilmas.  Ja näinud olen igasuguseid aegu Põlvamaal: halvemaid ja paremaid aegu. On ikka olnud väga raskeid aegu: sõjaajad, näljahädad. Aga lõpuks kaovad halvad mälestused ja meelde jäävad ikka helged ajad. Hetkel pole kurta midagist. Tervis on hää ja hamba alla on kah midagi panna. Ega nii vanal kui mina pole enam palju tarviski. Noortel on muidugi tähtis, et tööd oleks.

I: Kas Põlvamaal on palju lasterikkaid peresid, kuidas nemad elavad?

PV: On palju peresid jah! Eks siin kliima on hää ja maa viljakas. Paprete järgi on 93 peret. Aga eks neid ole veel. Ega kõik ühingusse ei jõua. Ma ürita  neil silma pääl hoida, nii palju kui ma jõuan.

I: Ma kuulsin, et kevadel oli teil Põlvas pidu?

PV: Jaa, jaa! Too oli juunikuu teisel päeval. Ma mäletan täpselt, väga hää heinailm oli. Hommikul aovalges sai niitetud mitu kaart maha siis viskasin kah vikati käest ja käskisin oma proual paremad rõivad välja otsida.

I: Mis pidu siis peeti?

PV: Pidu oligi suurtele  peredele, siinsamas Põlva Kultuurikekuses. Ilus istumine oli, suures kontsertsaalis. Pereemad olid kõik ennast üles löönud ja oma härradele ka jalad alla ajanud.

Ega ma ise enam jõua kõigi perede eest hoolitseda, vanust ka juba. Nüüd on mul suurperede eesotsas tragid noorikud, juba mitmendat aastat tegutsevad. Muidu valitakse üle Eestimaa suurperede seast Aasta Pere, aga ega me Põlvamaal kehvemad ei ole. Lisaks tänati veel neid peresid, kes on vähegi ühingu tegemistele kaasa aidanud. Peale käesurumisele said tegusad ühingu liikmed ka kingituse kaasa. Kingitused olid erinevatelt firmadelt. Põlvamaal on päris palju neid ettevõtteid, kes tahavad suuri peresid toetada. Ja kõik sellel aastal sündinud lapsed, said kohe esimese kiituskirja kätte. Kui ühingu noorikutel käed õnnitlemisest ära väsisid, loeti vahepeal luuletusi ja isegi 3 paari võistlustantsijaid käis esinemas. Ja ilus noor näitsik mängis klaverit, võttis kohe südame härdaks. Nii et oli ilu nii silmale kui ka kõrvale.

I: Kes siis Põlvamaa Aasta Pereks valiti?

PV: Oota ma nüüd mõtle natuke. Jaa, meelde tuli. Too oli Pärna pere Põlvast.

Ma tean küll neid, väga tore ja ühtehoidev pere on. Ma ole isegi neil Põlvas külas käinud. Pereisa Ailol on väga tähtis töö, nimelt Põlvamaa Päästeametis autojuht. Ja kui aega üle jääb siis loeb või teeb oma noorikule midagi maitsvat laua peale. Sel aastal oli ta ka Aasta Isa kandidaat. Kui ikka eesti mees teeb siis ikka jõuab ka. Pereema Lidia on magusa tegija või kuidas nad nüüd peenelt ütlevad, kondiiter jah. Lapsi on neil kokku neli, kui nüüd nimed ka meelde tuleks. Kõige vanem oli Michael, siis Sander Johannes, Egert Leo ja pesamunaks on Oliver. Mehed nagu muiste. Ja millega nad kõik tegelevad: üks mängib käega palli, teine tõmbab viiulit ja klaverit, kolmas keerutab jalga võistlustel. Ja mis nad siin pasundavad, et noorus on hukka läinud, hängivad ja kängivad kusagil nurga taga. Ega siin muud imet pole vaja kui ainult aega laste jaoks. Nagu näiteks Pärna pereema muudkui vurab mööda ilma, et lapsed õigeks ajaks õigesse kohta viia. Ja nagu sellest veel vähe, jõuab suure pere ema Lidia veel ühingu tegevustesse käe külge panna. Ma vahest imestan ka oma prouat, oleks teisel nagu mitu paari jalgu ja käsi küljes.

Väga armas pidu oli, vanainimeselgi võttis silma märjaks. Niipalju toredaid Põlvamaa peresid kohal. Ja kõik nad on mulle ju kui omad lapsed.

I: Peresid oli siis palju kohal?

PV: Põlvamaa inimesed oskavad hääst peost ikka lugu pidada!  Aga kui sul on ikka palju lapsi, ega siis pole kerge ringi reisida. Et võtad aga saba selga ja muudkui lähed. Ma võin sulle jutustada kuidas need asjad käivad. No on mul endal ka suur pere, ega enam ei mäletagi palju neid lapsi kokku sai. Proua vist teab täpset arvu. No hakkasime siis jaanipäevale sõitma. Sinna oli ikka jupp aega tagasi. Saime omad kompsud vankri peale ja lapsed ka, pool teed juba sõidetud, naine avastas, et kõige väiksem, rinnalaps vist on koju jäänud, lapsekorv oli tühi mis tühi. Sõitsime siis suure hooga koju. Oligi teine kenasti teki sisse mähituna aseme pääl. Naine luges pudinad igaks juhuks üle ja saime jälle sõitma hakata. Jõudsime siis peaaegu jaaniplatsi juurde, kui minu proua avastas, et tal on vanad pastlad jalas. Ei, nendega tema küll külarahva ette ei lähe. Vaidlesin, mis ma vaidlesin, ega sa siis sellise loodusõnnetuse vastu saa. Lõpuks kui me uute pasteldega ja vahutavate hobustega jaanipeole jõudsime, tõmmati lõõtsaga just viimast lugu. Nii jah on nende asjadega.

Põlvamaa-Vanakesega ajasime juttu veel hiliste õhtutundideni, kiites ilusat Põlvamaa loodust ja siinset töökat rahvast. Lõpetada võib Vanakese sõnadega: Hoidke  ja armastage üksteist. Kõik muu tuleb juba iseenesest.

Aira Jõõts

PLPÜ pressiesindaja